Kui kleeplinti kontrollimiseks sõrmega katsuda, võite arvata, et nakkuvus on suur, kui see sõrme külge kleepub. Kuid see ei tähenda, et nakkuvus oleks muude materjalide puhul sama. Põhjus, miks asjad liimiga kinni jäävad, oleneb pinnaenergiast. Mida see teie sõrme puhul tähendab? Vaadake siit.
Miks on tint parem sõrm?
Teadus teipide taga
Miks liim või kleeplint kleepub? Kuidas nakkuvust proovida? Kõik, mis puudutab sõrmekatset, tindikatset ja pinnaenergiat liimimisel.
Kuidas liim/kleeplint toimib?
See, kui tugev liimitud ühenduskoht on, oleneb kasutusvaldkonnast. Kui kleeplinti peaks olema võimalik pinda kahjustamata hõlpsasti eemaldada, nagu maalriteibi puhul, ei tohi see liiga tugev olla. Kui see peab asju aastaid koos hoidma, näiteks ettevõtte logo auto tagaosal, siis peab see olema nii tugev, et see mingil juhul ega mingisugustes tingimustes lahti ei tuleks. Ühendamise omadused on iga kleeplindi puhul väga täpselt määratud. Siin on oma roll paljudel teguritel: muu hulgas liimil, alusmaterjalil ja neile kasutamisel rakenduval massil.
Kleeplindi ühenduse tugevus oleneb väga erinevatest asjadest: adhesiooni tingimused (temperatuur jne), kasutusala (nt surve kasutamisel), soojenemise aeg ja äratõmbamise kiirus – ning ka ühendatav pind. Pinna polaarsus ja omadused (kare/sile) mängivad adhesiooni omaduste seisukohast olulist rolli.
Autode liiste, profiile ja embleeme hoiavad paigal kleeplindid
Vesi kangal ja autovärvil: olenevalt pinnaenergiast tekivad veest piisad või see jookseb lihtsalt maha.
Pinnaenergia: pingega ühendamine
See, kas kleeplint jääb hästi pinna külge, oleneb peamiselt pinnaenergiast. Ainult see, mis on paljudes erinevates kontekstides „õige“, suudab ideaalselt ühendada.
Vaatame nüüd jälle teie auto tagaluuki. Nagu igal laupäeval, olete seda just pesnud ja vahatanud. Ja loomulikult hakkab nüüd sellele vihma sadama. Kuid veepiisad voolavad siiski lihtsalt maha. Nad säilitavad kuju ega lagune.
Seda sellepärast, et nende pinnaenergia on vahatatud autovärvi omast suurem (ka teflonpannil toimuks piiskadega sama). Seda sellepärast, et vedelik ei taha põhimõtteliselt laguneda. See püüab hoida oma pinna võimalikult väiksena. Selleks moodustab see pindpinevuse tõttu kera.
Sidumisjõud – st (sisemine) külgetõmme – vedelikumolekulide vahel tekitavad nähtuse nimega „pindpinevus“. Näiteks veeklaasi pinnal olevatel molekulidel pole kõigil külgedel teisi veemolekule. Seega tõmmatakse neid vee sisse, need seotakse tugevamalt nende kõrval ja all olevate veemolekulidega. See külgetõmme on suurem kui nende kohal olevate õhumolekulide oma. Lõpuks tekitab see sisemine jõud pinna, mis eraldab vee ja õhu.
Kuid selle kuuli suhtes toimivad teatud jõud. Seda tõmbab ligi gravitatsioon ja ka muud pinnad, näiteks autovärv. Mida tugevam on kera tõmbav jõud, seda rohkem see deformeerub. Kera laguneb pinnal, kui on olemas tugev vastasmõju suure energiaga pinnaga.
Kleeplindi liimi ja pinnaga, kuhu seda kinnitada sooviksite, on sarnased lood. Olenemata pinnast (ja selle pinnaenergiast) laguneb liim ühel juhul paremini ja teisel juhul halvemini. Ühel juhul liimib see tugevamalt ja teisel juhul nõrgemalt. Sellepärast kasutataksegi väikese pinnaenergiaga alusmaterjaliga (nt kilega) kleeplindi puhul krunte. Need suurendavad alusmaterjali pinnaenergiat, nii et liim jääb külge veelgi tugevamalt.
Sõrm või tint?
Võite uuesti sõrmega proovida, kui soovite kleeplindi nakkuvust kontrollida. Kuid see, kui hästi kleeplint sõrme külge kinni jääb, ei ütle midagi selle kohta, kuidas see nakkub pinnaga, millel seda kasutada soovite. Teie sõrmel ja pinnal on üsna erinev pinnaenergia (kui te muidugi kleeplinti just sõrme külge ei plaani kleepida. Siis võiksite ka katse hoopis plaastriga teha ...).
Miks on tint nüüd parem sõrm? See on üsna lihtne: sest tint on vedel ja toimib teataval määral liimainena. Mida ühtlasemalt tint pinnal lahustub, seda suurem on pinnaenergia. See näitab, millised omadused liimil peavad olema, et selle pinna külge jääda. Näete, kuidas see töötab, meie tindikatset kirjeldavast artiklist.
Alumiiniumi tindikatse
