Miks sama kleeplint erinevatele pindadele võrdse tugevusega ei kleepu? Kogu küsimus on pinnaenergias ja pindpinevuses! Tindikatse ja vajalik teave aitavad välja selgitada, kui hästi liim pinnale kinnitub ja kleepub.
Kuidas tindikuuli abil tulevikku näha?
Katsemeetodid ja uuringud
Pindpinevus määrab, kui kindlalt kleeplint pinnale kleepub. Seda näitab „tindikatse“.
Veemolekulide pindpinevus
Pinnad: pinge ja energia
Pindpinevus ja pinnaenergia on kaks erinevat asja. Seda saab väga lihtsalt ette kujutada: vedelikus liiguvad molekulid igas suunas; molekulidevahelised jõud neutraliseerivad üksteist täielikult. Pinnal on see teisiti: siin rakenduvad molekulidevahelised jõud ülalt; molekulid liiguvad sissepoole, vedeliku sisse.
Nii moodustub väljapoole „nahk“, mida õhus pindpinevuse abil koos hoitakse. Pindpinevus on põhjus, miks vedelikud soovivad hoida oma pinda võimalikult väiksena. Seetõttu suudavad tindipiisad võtta täiusliku kera kuju. Seevastu pinnaenergia on energiahulk, mida on vaja sidemete lõhkumiseks, et tekiks uus pind. Neid mõisteid kasutatakse vedelike puhul sageli sünonüümidena.
Nõrga energiaga pinnale jäävad vedelikud kuulina. Tugeva energiaga pinnal voolavad vedelikud ühtlaselt, mis tähendab: see on teipimiseks hea koht.
Tugev energia, kindel ühendus
Materjali pinnaenergia määrab, kui hästi kleeplint selle külge kinni jääb. Põhimõtteliselt kehtib järgmine. Mida tugevam on materjali pinnaenergia, seda paremini kleeplint või liim selle külge kleepub. Seda seetõttu, et tänu tugevale pinnaenergiale suudab liim kiiresti uue pinna moodustada ja voolata laialt üle pinna. Lihtne nipp pinnaenergia mõõtmiseks on tindikatse. See on lihtne ja ühtlasi ka veenev. Tugeva pinnaenergiaga pindadel voolab tint ühtlaselt; seetõttu jääb liim nende külge hõlpsasti kinni. Nõrga pinnaenergiaga pindadele jäävad tindipiisad kuulidena ja jooksevad maha. Nendele pindadele ei kleepu liim nii hästi.
Tindikuuli tipp
Nii saab tindikuuli abil tulevikku näha. Pindpinevuse mõõtmine on abiks, kui te ei ole päris kindel, millised on ühendatava pinna omadused. Pindpinevuse tindikatse on sellistes olukordades usaldusväärne töövahend, kuna seda katset saab teha kiiresti ja hõlpsalt. Mis kõige parem: kodus saate pindpinevust igasuguste raskusteta mõõta. Tuleb lihtsalt panna pinnale paar tilka liimi ja vaadata, kuidas tilgad moodustuvad või lahustuvad. Sest ka liim käituks sarnaselt: voolates mööda pinda laiali või mitte.
Kuhu on kõige parem kleepuda?
Vähese energiaga pindadele, näiteks plastile, on raske kinnituda – tindipiisad jooksevad pinnalt maha. Sama kehtib ka liimi kohta. Vähese energiaga pinnad, näiteks sünteetilised materjalid, valmistavad erilisi raskusi. Kui valite vähem sobiva kleeplindi, koorub see hõlpsamini maha. Keerulised pinnad, mille adhesiooni omadused on kehvad, on näiteks polüetüleen (PE), polüstüreen (PS), polütetrafluoroetüleen (PTFE), polüpropüleen (PP), silikoon või pulberkatted.
Erinevalt nendest on olemas väga tugeva pinnaenergiaga materjale. Nende külge kleepub liim väga hästi. Liim levib pinnal laialt ja ühtlaselt. Tugeva energiaga pinnad on teras, alumiinium, polüvinüülkloriid (PVC) ja polükarbonaat (PC). Nende külge kleepub liim väga hästi ja kindlalt.
Kuid lahendused on olemas ka kõigile neile, kes soovivad kinnitada liimi väikese pindpinevusega pindadele. Mõõtmistulemus pole saadud liimühenduse seisukohast kriitilise tähtsusega. Pindpinevust on krundi abil võimalik hõlpsasti muuta. See suurendab keemiliselt pinnaenergiat ja tagab liimi hea kinnitumise. Muide: pinna põhjalik puhastamine ja rasva eemaldamine teeb sageli imet. Ka siis muutub pinnaenergia.
Pole päris ümmargune? Suurepärane!
Peamiselt annab pindpinevuse tindikatse märku eelkõige ühest asjast: kui liim ei soovi moodustada võimalikult kiiresti mikroskoopiliselt väikseid kuule, kui see levib hästi ega pole kleeplindil „üleni ümmargune“, siis olete leidnud liimitavale pinnale suurepärase partneri.
